Ekskursioonidest. Esimene päev.

Aega on juba pajatatavatest hetkedest juba päris kõvasti möödunud, sestap on ka mälestused lünklikud. Aga pole viga, elame üle. See-eest on juba mõnedel piltegi netis liikvel. Panen ehk isegi mõne.

Üldiselt, Huyeni väide, et kava on vale ja tegelikult toimub kõik tund aega varem, oli pehmelt öeldes ekslik. (Huyen ja aeg on üleüldse omaette teema, millest pajatamiseks mul selles blogis eriti viitsi pole) Ühesõnaga oleksime kõik võinud südamerahus veel magada, nagu me inimtühja söökla järgi aru saime. Aga nii kiiresti polnud enam magamisel mõtet, leidsime, et magame bussis. Tutkit brat.
Esiteks, Hanoi liiklus. Midagi stiilis: tuuuutpiiippibibibipiiiiiii(tröööööööt)iiiiiiptuuuuuuuuut (korrata seitsesada korda samaaegselt ja pidevalt, 24/7) Muidugi lisandus tollele muusikale ka omaenda bussi jäme bass, mis oli ikka päris kõva heliline relv. Aga see pole veel kõik.
Sest kui helistate kohe, saate ka endale bussigiidi, kes kutsub bussi üles mitte olema pidurid ja laulma ja tantsima ja muidu lärmama, kui igav peaks hakkama. Mind manipuleeriti ka laulma, aga mina laulsin rahulikult ja eestlaslikult, ikka aeglaselt ja puha.... Aga giid ise oli ikka ka väga lärmakas. Muidugi, puertoriiklased teevad talle ikka pika puuga ära. Mul on nendest helinäidis olemas, aga ma ei tea, kuidas seda siia bloggerisse toppida. Sõnad ei suuda seda kirjeldada.
Igatahes, magamisest ei tulnud midagi välja, vähemalt mul mitte. Seda, mis teised tol ajal tegid, ma ei tea, mina isiklikult vahtisin klaasistunud pilguga aknast välja.
Jõudsime pärale. Läksime bussist välja, ootasime natuke, et kõik saaks kokku, kes kokku saama pidid. Siis näidati meile üht taladel seisvat maja, kus Ho Chi Minh oli kas elanud, surnud, sündinud, korra kempsus käinud, oma varju sellele korra heitnud, seda kusagil maininud või midagi igatahes HCM-iga seoses, ma päris täpselt ei saanudki aru, mis värk temaga oli. Aga sees käisin küll ja pilti tegin läbi turistide(loe:imokate)hordi ka.

Siis läksime seda vaatama, mida me vaatama minema pidime. Ma ei tea täpselt, kuidas seda nimetada, kuid arvan, et looduspark läheb umbes õigesse kanti. Üsna kena koht õigupoolest, asjad ja olendid, keda seal kaeda sai:
*loomad puurides. Suht õnnetu vaatepilt oli, natuke piinlik ka. Õnneks oli neid vist ka umbes maksimaalselt kolm tükki.
*ahvid. Varastavad hoiatuste järgi kaameraid, kui saavad. Söövad banaane, kui saavad. Minult nad midagi ei saanud. Vähemalt oma teada.
*hirved. Panid umbe vabalt ringi, inimest absoluutselt ei kartnud. Kõnnid mööda ja silitad, põmst.
*kas mingid suured liblikad või väikesed linnud, musta värvi. Võimalik, et koolibrid. Tegid lennates sellist madalat heli. Natuke hirmutavad.
*lootoslilled. Jalaga segada. Päris omapärase lõhnaga.
*kaunikujulised purskkaevud
*siniste potikildudega kaunistet kõnnitee
*džunglimaastik. Nägi üsna taltsas välja.
Ja ega seal eriti muud kaeda polnudki. Seega, läksime oma lõunasööki kätte saama, saime ka, vett paraku mitte. Muuhulgas rääkisime ka sellest, kuidas Huyen ujuma õpetada - Nikolai soostus õpetama, aga Huyen oli natuke vastu. (in ten years time...maybe - Huyeni stampvastus igasugustele kahtlastele tegevustele)
Igastahes, lõime need kaks tundi seal palavas siis surnuks ja suundusime siis bussi peale. Pooleteisetunnipikkusest bussisõidust ma ei pajata, aga igatahes selle lõpus jõudsime pärale ühte siidilinnakusse - seal töötas siidivabrik ja ainult siidipoed seal olidki. Suht lahe koht, aega jäi väheks ja raha liiga palju üle. Seal saime ka esimest korda tingida. (vähemalt mina sain). Ühe särgi tingisin näiteks kaheksa dollari pealt kuue peale. Harjutamise asi, ilmselt. Aga tegelikult oli seal päris palju toredat väga mõistliku hinnaga, kahju kohe, et rohkem ei ostnud. Aga igatahes, pärast seda sõitsime koju, ja sellest, mis kodus juhtus, hetkel veel ei mäleta. Võimalik, et liidrid tulid külla, võimalik, et mängisime võrkpalli, võimalik, et vajusime lihtsalt ära. Ei mäleta. Aga noh, sündmused on nagu või, need saab ühtlaselt päevade peale laiali määrida, nii et ma panengi neid pisemaid sündmusi kuhu juhtub.

(Toomas)

Hommik ja 6htu ja teine p2ev ja 6htu ja hommik...

elik siis praegu on aeg, mil ma hakkan vahepealsetest syndmustest kirjutama. Nyyd on juba tulemused teada, pinge kruvimiseks ma neid ei nimeta, samuti solidaarsusest Nummerti suhtes. Eks te ise p2rast netist otsige. Nummert tegi suure t88, kirjutades esimesest v6istlusp2evast. Teisel p2eval sai suhtkoht normaalselt magada, mida ei saa ytelda v6istlusej2rgse 88 kohta. NImelt, meie, kurjad inimesed ja yleyldsegi mitte dzentelmenid viime Huyeni halvale teele. K6igepealt otsustasime om a rahakotte tuulutada ja poodidesse h2ngima minna. Paraku on Vietnami poed ysna v2ikesed ja midagi terake suuremat, kus leidub selline rariteetese nagu kassaaparaat v6i isegi palju, tuleb p2ris korralikult otsida. Asusime p2rast v6istlust ja Huyeni keelitamist (loe: v2ljapressimist) linna teele. Liiklus ei ole nii hullumeelne, kui r22giti, sest yle tee siiski saime (korduvalt ja elusalt), kuid ysna hull on asi kyll. Liikusime ringi ja siis hakkas seenevihma sadama. HUyen leidis, et sellise mussooni eest tuleb kindlasti hotelli tagasi p6geneda. Seletasime, et hotelli tagasi on sama pikk tee, kui poodi, pealegi v6ime alati kasutada taksot. Liikusime vapralt edasi, tundmatus suunas ja segase eesm2rgiga. Siis muutus vihm tiba tugevamaks. L2ksime yhte eriti peenesse poodi varjule. Pood oli n6nda luks, et isegi pilti ei v6ind teha, v6i 2kki oli hoopis muuseum, mine isahane tea. Vestlesime pisut Huyeni vanuse yle (selgus, et ta ei olnudki nii vana, kui ta enne m6ista andnud oli) ja l2ksime HUyeni protestide kiuste vihma h6renedes v2lja k6ndima edasi. Edasi kulges r2nnak ysna syndmustevaeselt, siis m2rkasime jalatsipoodi ja nyyd olen ma uute tossude omanik, maksid 300 000 dongi, mis peaks tegema natuke yle 200 krooni. V6imalik, et sain lypsta, aga ega ma eriti hooli. Siis kerkis p2evakorda kysimus, kuhu kurat me yldse l2heme ja selgus, et supermarketi. Huyen helistas oma vennale, kes, nagu hiljem selgus, ei olnudki tema vend, aga see on juba pikem jutt, ja palus talt instruktsioone poe kohta. Ootasime seda venda oma pool tundi, l6puks ta tuli ja seletas midagi ja s6itis edasi. Huyen ei saanud vist h2sti aru, sest ta helistas j2rgneva pooltunni joooksul ven nale veel umbes kymme korda. L6puks helistasime takso. Esimene takso oli nii pisike, et oleksime s6itma mahtunud ainult siis, kui paar tykki meist katusele ja paar tykki pagasiruumi oleks l2inud v6i kui me oleksime kellegi meist kylmaks teinud, tema laiba auto j2rgi lohisema seadnud ja siis selle peal s6itnud. Seda siiski vist ei juhtunud, saime lihtsalt suurema takso, kuhu me ilma ilmse v2givallata sisse 2ra mahtusime. Mitte et me seda taksot kohe hotelli juures v6tta oleks saanud. Aga igatahes j6udsime l6puks supermarketisse, mis oli v2ga kavalasti 2ra peidetud ja asusime rahast vabanema. Mina ostsin muuhulgas pudeli punast veini, kuna tahtsin sel 88l normaalselt magama j22da, pealegi punane vein mulle maitseb ja oli isu. Oleks ma siis vaid teadnud.
Kodubaasis toimusid mingid sotsiaalaktid mis koosnesid ilmselt mingitest kotijooksudest ja analoogsetest avalikest m6nitamistest ja poomistest. Meie oli tropid ja pidurid ja ei viitsinud osa v6tta. Kutsusime Huyeni kah oma tupppa pisikesele olengule. Ja see on hetk, mille peale v6ivad tuleviku ajaloolased vaadata ja ytelda, et Huyeni allak2ik algas just sealt. Esiteks maitses ta veini, teiseks vist 6lut, ei m2leta. L6puks lubas ta kymne aasta p2rast suitsetamist proovida - see oli selline vastastikune v2ljapressimine Huyeni ja Nummerti vahel, kus Huyen tahtis Nummertit laulma ja Nummert Huyeni pummeldama panna - yks hullem kui teine. L6puks laulsid Nummert, Nikolai ja Heiki vene keeles Meil metsas kasvas kuuseke ja k6ik koos 2rkamise aega. Huyenile viimane teos meeldis ja ta otsustas selle selgeks 6ppida. Kell oli seks ajaks umbes yks ja mul oli kolm klaasi veini hinge all, mis mu p2rast pikka p2eva kole uniseks tegi. SIis hakkas 6ppet88 pihta. See v6ttis kokku umbes kaks tundi v6i enam. L6pus olin ma v6imeline ainult seosetuks lamisemiseks ja lauluks. Mina sain l6puks kaheks tunniks magama, Nummert ka, aga Huyen j2i koos Nikolai ja Raunoga yles. Hommikul n2gime teost, kus ta oli pyhalikult lubanud kymne minuti p2rast yles t6usta. Ilmselt t6usiski. Hommikul n2gi ta igatahes v2ga kapsas v2lja.
Siis algas pikk-pikk ekskursioon, mida meie n2gime paraku zombipilgu l2bi. Aga sellest hiljem.

Esimene võistluspäev

Vabandan, et pole vahepeal kroonikaid kirjutanud. Aga see on üks väga aeganõudev töö. Hiljem. Ausõna.

Aga nüüd lühikokkuvõte esimesest võistluspäevast.

Vietnam ei mängi kahjuks aumeeste mängu. Nimelt pidasid nad vajalikuks meid oma suurima konkurendi näol saboteerida.
Eilne avatseremoonia oli küll surmigav, pikkade sisutühjade ja täiesti identsete kõnedega, aga selle suutsime me täies koosseisus üle elada. See polnud aga nende ainus salasepitsus. Kui Kripsiga tuppa astusime, oma konditsioneeriga (!!!) tuppa, siis oli seal 32 kraadi sooja. Oooojeeeeeeeee!!! Koristaja oli vahepeal akna lahti teinud. Panin akna kinni, lülitasin konditsioneeri puldist täie võimsuse peale ja jäime heas usus aluspesus voodi peale magama.
Mina ärkasin korraks öösel üles, veendusin, et endiselt on toas 32 kraadi kuuma ja jäin uuesti samamoodi magama.
Hommikul aga selgus, et Krips oli öö otsa kõhulahtisusega võidelnud ja võidu saavutas ta alles 2 paiku. Niiet tema magas ca 4 tundi. Lisaks sellele selgus hommikul, et konditsioneer oli elektrikilbist välja lülitatud ja puldile see ei reageerinud. Hommikul oli toas endiselt 32 kraadi sooja. Tuju oli rikutud!
Aga ka sellega vietnamlased veel meievastase tegevusega ei piirdunud. Krips hakkas end kohviga turgutama, kuid see olla puhas solk olnud. Tundus juba, et üks liige on edukalt rajalt maha võetud, kuid õnneks olid kolumbialased avamisel šokolaadis kohviube loopinud. Need aitasid Kripsi siiski jalule. Siinkohal tahaksimegi kollektiivselt Kolumbiat tänada! AITÄH!
Meie Kripsiga polnud aga ainsad, keda saboteeriti. Nikolai ei saanud ka 3 tundi und ja lõpuks käis isegi arst kohal. Kuulsin, et tema rahutu öö rikkus ka Rauno ja Heiki magamist.
Kairi oli küll peruulase kaitsva tiiva all, kuid tema tuba suudeti nii külmaks ajada, et ta öösel oma kurgule liiga tegi.

Lühidalt kokkuvõttes, kogu meie tiimi suudeti edukalt saboteerida!

Võistlusest ma hetkel ei kirjuta.

Hotelli naastes leidsime, et ka meie homne võistluspäev on vietnamlastel plaanis ära rikkuda. Meie toas oli taas aken lahti ja toas 32 kraadi sooja. Me panime hommikul aknalingi peale isegi kirja "Do not disturb", teine aken oli ikkagi lahti tehtud. Seda ma tegelikult kartsingi.
Niisiis oli aeg kitule minna meie ainsa vietnami sõbra juurde. Huyeni juurde. Õnneks saime ta juba lõunalauas kätte ja ta lubas koristajatega rääkida.
Topelt ei kärise. Niiet otsustasime Kripsiga ka ühe rahvusvahelise sildi (tegelikult kolm) välja panna. "DO NOT OPEN!" Kuna meil teipi polnud, siis küsisime ka seda Huyeni käest. Ta arvas (õigustatult), et äkki koristaja ei saa sellest aru ja kirjutas viisakalt vietnami keeles umbes sama palve. Kuna me tahtsime ka teise akna peale samasugust panna, siis tuli teine veel kirjutada. Ma proovisin siis oma kätt vietnamikeelse teksti kirjutamisel. Huyeni sõnul tuli välja väga hästi. Paremini kui temal. :D Õnneks on neil ka enam-vähem ladina tähestik. Loodame, et need täidavad oma eesmärki.

Huyen küsis meilt siis ka mõnda eestikeelset väljendit. Esimesena huvitas teda kohe "Ma armastan sind", aga ka "Tere päevast", "Tere hommikust" jmt. Kirjutasin need talle oma perfektse käekirjaga üles ja õpetasime ka hääldama. Kuna õppejõud olid väga head, siis olid ka õpitulemused tasemel.
Kui Huyenil eesti keel suus oli, oli aeg meile vietnami oma selgeks teha. See pole sugugi nii lihtne. Sest erinevalt labaselt lihtsast eesti keelest, on neil oluline rääkija ja räägitava vanus, sugu jmt. Juba lihtsal lausel "Ma armastan sind" on hulgaliselt erinevaid variante. Vietnami keel pole veel lääne liberaalsusega harjunud ja kui ma küsisin, kuidas mehed omavahel teineteisele armastust avaldavad, siis Huyen esiteks itsitas natuke, siis mõtles ja ütles, et üks neist peab siis naise rolli kandma.

Õhtu sisustasime oma debüüdiga basseinis ja võrkpalliplatsil. Homme on ju ometigi võrkpallis IMO turniir. Plaanime sealt hulganiselt medaleid tuua. Basseini eest küsitakse 12 kilodongi. Tavataks peaks täiskasvanutele 10 olema, aga meie oleme ju erilised -- rikkad lääneturistid. Bassein oli iseenesest mõnus. Vesi oli soe ja samas mitte liiga palav. Ujumiseks seal küll eriti ruumi pole, aga niisama vedeleda saab. Basseinis sai ka esimest korda kogeda seda, et Vietnamis võib õues jahegi olla. Märja kehaga tuule käes. Kahjuks hakkas kell juba 6 saama ja siin loojub päike kuskil 6-7 paiku. Niiet eriti kaua ma seal sulistada ja peesitada ei saanud. Aga mõnna-mõnna oli sellegi poolest.

Nüüd aga varakult magama ja homme uue hooga ülesannete kallale. Soovin meile edu!

(Kaarel)

Kolmas p2ev. Saabumine Hanoisse.

Lend Hanoisse oli syndmustevaene, kedagi kusagil kinni ei peetud, maha ei l88dud ja paljaks ei varastatud. Kogu l6bu hakkas pihta alles Hanoi lennujaamas, kus meile oli lippudega vastu tuldud. Lipud anti meile. Esiteks olid Heiki ja Nikolai k2tte saanud oma kadunud kotid, seda 6igupoolest juba Bangkokis. Aga igatahes l2ks tasakaaluks katki Mart Abeli koti ratas ja Mart l2ks ses asjus raha n6udma. L2ksime v2ravatest l2bi ja meid ootasid juba ees meie giid ja kompanii. Giidi nimi on Huyen, h22ldada tuleks pigemalt nagu hy22n, mitte hui-en. Vist. Oli v2ga s6bralik ja inglise keel oli kah h2sti suus (v2hemalt tailastega v6rreldes). Tegime pilte ja suhtlesime niisama ja ootasime Marti ja taiwanlasi. Mart tuli. Siis ootasime kreeklasi. Nood yritasid vist alles kohapeal endale viisasid hankida. Kui Huyen s6pradega sai teada Rauno vanuse, sai temast otsekohe Rahva Lemmik - nii noor ja juba IMOl!. Ega meid, k2nde, ka t2helepanuta j2etud, vestlusteemasid ikka oli. Siis me ootasime uuesti taiwanlasi. R22kisime ilmast, sellest, et kohapeal on 38 kraadi aga Eestis ilmselt jahedam. Siis ootasime uuesti kreeklasi. L6puks tehti saalomonlik otsus ja me jagasime bussi taiwanlaste JA kreeklastega. V2lis6hk on ka siin ysna tappev, aga nagu Taiski, on siingi tsiviliseeritud kohtades konditsioneer. Bussi peal saime yldinfot ajakava ja muu taolise kohta. Selgus, et Mart ja v6istkond lahutatakse kohe alguses 2ra. Kysis veel, ega tema k2es midagi meile kuuluvat pole. Nummert leidis, et lippu on vaja, aga muu kohta tundus, et k6ik on meie k2es.

Hotellis oli v2ike sahmerdamine tubadega, aga need saime ikka ysna ruttu k2tte. K2isin kiirelt dushi all ja siis s88mas. Toitlustus oli rootsi laua ja kes-ees-see-mees ja kes-hiljas-j22b-see-ilma-j22b p6him6ttel, valik ka ysna v2ike. Ilmselt on tegu kommunistliku paradiisi k6rvaln2huga.Naasime oma tubadesse ja avastasin, et midagi oli siiski Mardi k2tte j22nud - nimelt mu kohvriluku v6ti. V2ikese keele r22kimisel on teatavaid boonuseid - nimelt v6isin ma sydamerahus ilma yldist syndsust rikkumata valjuh22lselt vanduda. 6nneks tuli komveerand tunni p2rast Mart ja p22stis p2eva. Varsti sain k2tte ka hunniku kola, mida IMO meile pakkus, kuigi Huyen oliv2itnud, et me ei saa midagi. Numert ja Nikolai l2ksid linna peale laiama, min a tegin pisut ylesandeid ja tukastasin pisut, ja naug hiljem selgus, tegid sedasama ka Rauno ja Heiki, selle vahega, et mina olin enne 6htus88ki yleval ja sain ka seda maitsta, aga nemad magasid selle sydamerahuga maha. (me ajasime nad korra yles ja informeerisime, aga nad keerasid ainult teise kylje ja magasid edasi. J2relikult on sydametunnistus puhas)
Nummert ja Nikolai olid seks ajaks tagasi ja netis. Selgus, et nad olid politseinikust, kes valvas, et keegi hotelli territooriumilt ei v2ljuks, m88da hiilinud ja yritanud kusagilt panka rahavhetuseks leida, hoone , mille nad leidsid tagasi tulles yles hotelli tagant, suletuna.
6htul kaotas Nummert oma mobiili ja edasised m2lestused on t2is une- ja ylesannetesegast h2mu.

(Toomas)

Alternatiivvaade Bangkokile- Wiiralti P6rgu

Nagu vanad kreeklased juba teadsid, ei tasu mingisuguste alguslugudega kaua muneda vaid tuleb hoogsalt keset actionstseeni hypata ja varemtoimunut flashbackina meenutada, et lugejal oleks p6nev. T2idan selle tingimuse osaliselt, sest midagi eepilist veel juhtunud ei ole, lihtsalt esimese lennup2eva j2tan vahele ja alustan Bangkokist.
Kopenhaagen-Bangkok lennult saime maha ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Pakkide k2ttesaamise kohta sama 8elda ei saa.Mul vedas, minu pakid olid toimetatud Bangkoki, mitte Bratislavasse v6i Baskerville'i, aga Heikil ja Nikolail oli pakke puudu.Kui keerlev lint oli juba mitu tiiru tyhjalt 2ra teinud, veendusime, et uusi pakki sinna v6luv2el ilmuma ei hakka, sestap
l2ksid Heiki ja Nikolai byrokraatide juurde asja selgitama. Mart Abel muretses, kas meid ootav buss viitsib ikka niikaua oodata, kui kogu see protsess aega v6tab ja palus Nummertil minna bussijuhti teavitama. Seej2rel l2ks ta ise vaatama, miks Heikil ja Nikolail nii kaua aega l2heb. Leidsime Kairi ja Raunoga, et asi meenutab kahtlaselt mingeid B-kategooria 6udusfilme, kus rahvas pidevalt yksahaaval kambast lahkuvad, et siis mingi kirvem6rtsuka ohvriks langeda. Nimetet m6rtsukal oli t2na aga n2htavasti vaba p2ev, sest Heiki, Nikolai ja Mart tulid tagasi. Nummert kyll mitte, aga tema oli loomulik kadu, sest pidi meid teisel pool v2ravaid ootama. Ootaski. Ooteruum oli t2is ootajate horde, kes k6ik hoidsid ylal mingeid plakateid miskite nimedega. M6tlesin algul, ega siin mingi kuningas, popstaar v6i muu tyrann ei maandu, et sellist paraadi korraldatakse, kuid siis m2rkasin, et siltide peal olid eri nimed ja yhel neist Mart Abel. Mart minu teada popstaar v6i kuningas ei ole, seega on loogiline arvata, et niimoodi oli lihtsalt v6imalik lihtsamalt otsitav inimene yles leida, rohelist nelki ei peagi n88paugus kandma.
Kuigi bussijuht ja kogu kamp oli koos, ei saanud me miskip2rast veel hotelli s6ita. Pidime m6ne minuti ootama. Selgus, et tai minutit on ikka p2ris pikad, kuid v6imalik, et bussijuht ei osanud lihtsalt ingliskeelset v2ljendit pooltunni kohta ja kasutas siis alternatiivi. Kohalike inglise keele oskus jaguneb muide kahte gruppi - 1) olematu v6i 2) lihtsalt v2ga halb. Isegi suurtes poodides ja hotellides on siltidel grammatikareegleid loovalt t6lgendatud. Aga tagasi lennujaama. Minu esimene impressioon meenutas Star Warsi - suured klaasist ja terasest konstruktsioonid, kauguses s2tendavad tornid ja imelike riietega imelikult h22litsevad olendid, kes on v2idetavasti inimtasemel m6istusega.
L6puks saime siiski liikuma ja, olles isegi parajad tsombid jetlagi ja lennukis magamise keerukuse p2rast, saime esimese (kultuuri)shoki ohvriteks - saun lageda taeva all. 6nneks oli bussis ja siseruumides konditsioneerid. Bussiaknast vaadatuna oli linn t2itsa lahe - natuek kuubalik (niipalju kui ma filmidest n2ind olen, kerkis see v6rdlus kohe esile, miskip2rast), natuke juugendlik, natuke futuristlik, ysna eklektiline, ysna inetu ja ikka p2ris palju kaguaasialik. Tee 22res vaheldusid v2gagi esteetilised ja kaunid majad eterniidist ja plekist kokkul88dud sarakompleksidega ja suitsust mustaks v2rvunud kortermajadega, seda k6ike illusreerimas palmid. Nikolaile olla Bangkok juba bussiaknast meeldima hakanud. Mulle ka.
P2rast pikka-pikka s6itu j6udsime hotelli, t2itsa hea hotell oli, kuigi ilmselt hiilis kusagilt sisse kas jetlag v6i tai minut, mis on synonyymne pooltunniga, sest hoolimata meie hilinemisest saime toad ka hilinemisega. Kuna Kairi sai oma toa m6ni tai minut varem k2tte kui meie, veetsime aega seal, pidasime s6jan6u ja vaatasime telekast taikeelseid multikaid ja yritasime leida tai ja eesti keele vahelisi sarnasusi (Ema, kus laip on? - Lillevaasis.). Muuhulgas t2heldasime, et k6ik tai reklaamid on s88gist, t2psemini 8eldes v2lismaa maiustustest. Selle p6hjus sai selgeks p2rast kohaliku s88gi maitsmist, aga iga asi omal ajal. K6igepealt me magasime neli-viis tundi ja alles siis l2ksime linna. Linn oli juba alguses hirmutav ja igasugu lettisid t2is. Siis, kui me hotelliuksest umbes saja meetri kaugusel olime, l2ksid taevaluugid lahti ja hakkas n6nda sadama, et vihmavarjusti (mul oli ainuke) v2he abi oli. P6genesime mingisse suurde ostukeskusesse ja kuna selle viiendal korrusel oli mingi s88gikohamaailm, siis l2ksime sinna s88ma. Valisin kala nuudlitega, aga kuna koka inglise keel ilmselt kas esimesse v6i siis poolteisse inglise keele kategooriasse kuulus, siis sain selle hoopis supis. Nagu eelpool mainitud, sai seal selgeks, miks tailased v2lismaa maiustusi reklaamivad - kohalik s88k on kyll huvitav, aga j2le. Mina olin pidur ja tahtsin p2rast s88mist tagasi hotelli minna aga mind veendi ymber (kuna sa teinekord siia satud?) ja me l2ksime linna peale laiama.
Ja siis ma veendusin, et Bangkok on Wiiralti P6rgu v6i siis v2hemasti Kabaree - s2rav ja suur ja r2pane ja tyhine. Ilm oli kohutavalt l2mbe ja iga t2nav oli t2is s88gilette, mis todasama j2lki haisu, mille j2rgi mu kalasupp lehkas ja maitses, levitasid. K6ik sildid olid imelike t2htedega. Inimesi oli paljudest rassidest aga mitte valgest.Esteetilises m6ttes inetu linn. Majad olid koledad. Ilusaid tydrukuid oli ka v2he. Poodides myydi s2ravat tyhja-t2hja. L2bisime linnas ysna pika maa, aga yhtegi raamatupoodi (peale yhe v2ga pisikese urka, kus mangasid myydi) n2ha ei olnud. Samuti puudusid hubased kohad - k6ik oli l2bik2idava ja avaliku tundega.
Midagi positiivset oli seal ka - n2iteks templid. Tuk-tukijuhid (kohalik s6iduvahend, raske kirjeldada) yritasid end meile pidevalt p2he m22rida ja nendega oli isegi t2itsa tore s6ita - seda enam, et nad p2rast viimast peatust enam raha ei tahtnud ja sinna kus see ja teine kadunud oli. Tai kuningat n2gime m88da s6itmas, kuigi minu arust see midagi erilist kyll ei ole.
Aga v2hemasti praegu ma sellest 2raneetud linnast enam kirjutada ei taha. Pealegi Nummert halas, et ma halan liiga palju ja ehk ta 2rritub v6i midagi, kui ma veel samas stiilis kaua j2tkan.

(Toomas)

Hanoi, Arrival Day

Ahjaa, unustasin eelmises postis mainida, et kogu kadunud pagasi saime täies koosseisus tagasi juba Tais.

Nii, nüüd siis Hanoi juurde.

Lend oli nii lühike, et selle jooksul ei jõudnud midagi erilist juhtuda. Ainus mälestus sellest on ebamugavalt kitsad istmevahed. Minu jalad sinna igatahes mugavalt ära ei mahtunud.

Hanoi lennujaamas tervitasid meid pärast passikontrolli juba helesiniste lipukestega IMO korraldajad. Mart rääkis hiljem, et teda olla passikontrollis pikalt peedistatud, kuna tal on passis habemega pilt. Olla lastud allkiri kirjutada ja siis võrreldi seda hoolega.
Edasi kogusime oma pagasi. Pagas oli seekord peaaegu täies koosseisus. Puudu oli ainult Mardi kohvri ratas, mille kohta ta ka kaebuse esitas. Meie suundusime edasi lennujaama avalikesse ruumidesse, kus ootas meid juba meie giid Vu Thi Thanh Huyen. Sõpradele lihtsalt Huyen.

Pisut ootamist lennujaamas ja siis astusime välja Vietnami igapäevasesse kliimasse. Temperatuur olla ca +38 olnud. Õhuniiskus oli aga võrreldes Bangkokiga palju parem ning seetõttu on ka kuumust oluliselt lihtsam taluda. Päiksekäes me kaua ei olnud, astusime bussi, kuhu kogunesid veel kaks või kolm tiimi ja asusime teele hotellide suunas.

Mardi panime maha enne meid Tày Hò hotellis ja ise jätkasime sõitu La Thanh hotelli. Tee peal tegi Huyen ettepaneku meil talle üks eesti laul esitada. Millegipärast oli Heikil laulupeo laulik kaasas, sealt esitasimegi Kripsi juhtimisel "Isamaa ilu hoieldes" esimesed kaks salmi. Pärast meie säravat esinemist oli bussis kuulda, kuidas ka teised giidid oma tiimi laulma üritasid panna. Me jäime siiski ainsateks julgeteks.

Hotelli jõudes võisime rõõmustada. Hotell on ilus ja siin on olemas ka bassein ning mõned sportimisvõimalused. Nikolai ja Heiki kurvastuseks puudub nii jalka- kui ka kossuplats. On olemas võrkpalliplats, kuid see on asfaltkattega. Lisaks saab mängida malet, sulgpalli ja lauatennist.

Kairi pandi ühte tuppa ühe peruu neiuga, mina elan koos Kripsiga ja naabrid on Nikolai, Heiki ja Rauno.
Meie toas on huvitaval kombel 4 voodit. Vannitoas on siiski manti ainult kahele matsile. Tuba ise on elamiseks igati mõnus. Seinal on konditsioneer, mis hoiab toas nii 26-30 kraadi, olenevalt sellest, kui tihedalt ust paotada. Ka televiisor on meil täitsa olemas, mis näitab isegi ingliskeelseid kanaleid (eile õhtul vaatasime unejutuks F1 kordust). Televiisori pult vajab ainult pisut kavalust, sest nupud on hirmus jonnakat ja teevad pealekirjutatule täpselt vastupidist.
Ruumi on toas mõnusalt palju, niiet ilmselt saab mõnel õhtul pärast võistlust ka pisikese prazniku või fiesta või paarti maha pidada.

Asjad toas, oli aeg lõunaks. Kuna me jõudsime lõunale natuke hilja, siis oli valik algsega võrreldes natuke kahanenud. Mina valisin omale riisi ja mingid lihatükid. Joogiks oli passion juice, mis maitses küll rohkem riisikeeduveena, aga oli siiski üsna joodav. Relvadeks haarasin esialgu nii pulgad kui ka noa-kahvli. Nuga ja kahvlit läks siiski tarvis ainult liha lõikamiseks, söömiseks kasutasin pulki. Õnneks või kahjuks olen ma seni ainus eesti imokas, kes pulki ka järjepidevalt kasutab.

Pärast lõunat oli meil Nikolaiga loomulik soov linna minna. Natuke raha vahetada (donge Eestis ei vahetata) ja muidu linna näha. Giid mainis aga juba varakult, et üksi linnas käimine on keelatud. Sloveenias oli ka, aga see oli rohkem formaalsus ja mõeldud neile võistkondadele, kus on eluvõõrad lapsed, kes üksi linnas ära kaoks. Seega seda keeldu me esialgu väga tõsiselt ei võtnud. Ostsime kaardi hinnaga 1 dollar (ilgelt kirves!!!) ja oleksimegi juba teele asunud, aga siis tuli giid ja hakkas meile IMO manti jagama. Särgid ja kotid ja kaelakaardid ja igast muud pahna.
Kui me talle oma linnakülastusideest rääkisime, oli ta sellele kategooriliselt vastu. Pärast natukest veenmist rääkis inimestega, helistas ja orgunnis, aga sai ikkagi eitava vastuse.
Meie veensime muidugi edasi ja ta oli juba peaaegu nõus meiega koos linna tulema, aga siis selgus, et hotelli väljapääsu valvab kaks-kolm valvurit ning üks Vietnamile ustav politseinik.
Esimene reaktsioon: WTF?!?!?!?
Hotell ise koosneb paarist majast ja platsidest, mis kõik on aiaga piiratud. Ja mitte lihtsalt aiaga, okastraat on samuti üleval ääres. Tegime Nikolaiga natuke luuret ja selgus, et kõik võimalikud aknad, kust välja saaks pugeda, on trellidega kinni.
Vietnamlased on hästi valmistunud.
Reaktsioon pärast natukest järelemõtlemist: VANGLA!

(To be continued...)

(Kaarel)

Bangkok

Niisiis, kuumus ja niiskus.

Lennujaamast viis meid mikrobuss hotelli. Nii kurb kui see ka poleks, hakkasid bussi aknast esimesena silma hiiglaslikud reklaamid, HIIGLASLIKUD! Kõige suuremad on ehk ca 3 hariliku elumaja suurused. (!!!) Meenub Bradbury "Fahrenheit 451". Veel jäävad lennujaama ja hotelli vahel silma palmid, arvukad kõrghooned, massiivsed kiirteed ja meeletu kontrast agulite ja läänelike pilvelõhkujate vahel.

Hotelli jõudes saime taaskord kinnitust, et Eestis ja Tais on erineva pikkusega minutid. Meil oli kolm tuba: Kairile ühene ja meile kaks kolmest. Reseptsionist ütles, et Kairi tuba on ainsana valmis ning teistega läheb vastavalt 10 ja 30 minutit. Kairi toa number oli 133 ja seega tuli liftiga sõita 13. korrusele. Millegipärast ei osanud me veel sellest oma ebaõnne välja lugeda. Toa uks oli lahti ja seal asjatasid veel rõõmsalt koristajad. Toaga läks paar minutit ja me astusime seitsmekesi sinna sisse. Meie oma tubadesse saime alles 10 paiku.

Kuna tube oodates olime me juba pea kõik Kairi toa põrandale magama jäänud, tuli ka otsus 5 tundi magada ja siis Bangkokiga tutvuma minna lihtsalt. Mina ärkasin tegelikult juba natuke pärast 14st ja sellega oli ka kogu meie tuba - mina, Mart ja Krips - ärkvel. Käisime ka Nikolai, Rauno ja Heiki toa uksele koputamas, aga nemad olid ilmselt sügavas unes, sest kui ma mõned minutid pärast 15 nende uksele paar korda tugevasti koputasin, olid kõik väga unise näoga.
Hotellist minema saime ca 15:25. Ilm oli väljas seks ajaks juba üsna sombune ja tibutas õrna uduvihma. Olime jõudnud umbes 5-10 minutit jalutada, kui vihm tugevaks läks ja meid ühte suurde kaubanduskeskusse surus. Seal otsustasime ka oma lõuna pidada. 50 bahti eest sai kõhu korralikult täis süüa. Mina ees ja teised järgi võtsime hea usus midagi "Pork Soup with Noodles" nimelist. Paraku maitsesid need porgipallid rohkem vahtplasti kui sealiha moodi. Nuudlid ja puljong olid aga head, niiet nälg sai sellegi poolest pühitud.

Kõht täis ja ilm ilus. Leidsime, et on õige aeg vaatamisväärsuste poole liikuma hakata. Mõeldud tehtud ja sammud olidki seatud piki üht suuremat tänavat. Tee peal soovisid lahked ärikad meile korduvalt transporti. On ju valge turist, kes jalgsi käib midagi täiesti utoopilist. Me suutsime nende ahvatlevatele pakkumistele siiski esialgu ära öelda ja liikusime raudse kindlusega oma eesmärgi poole. ühtäkki aga märkas Mart mingit templit paremat kätt, kaardil seda küll ei olnud, aga otsustasime sinna ikkagi sisse kiigata. Teed ületada püüdes takistas meid üks mundris ohvitser ja ütles "Wait a moment, please.".
(Huvitav, kui kaua tai moment kestab?)
Enivei, seal me siis seisime ja ootasime, et mis juhtuma hakkab. Varsti tuhises meist mööda rodu uhkeid autosid ja kogu pull. Pärimise peale kostis mundris mees, et tai kunn oli meid just oma kohalolekuga õnnistanud.

Jalutasime edasi ja plaanisime esimesena minna imetlema midagi nimega Golden Mount. Paraku püüdis meid tee peal üks tailane ja ütles, et see on tänaseks juba suletud. Ta rääkis pikalt, et täna on suur Buddha püha ja selle puhul on tasuta avatud Bid Standing Buddha ja Lucky Buddha. Samuti suutis tema moosida meid tuk-tukke kasutama. 7 inimese peale võtsime 2 tuk-tukki, kumbki tunniks 20 bahti eest. Ka see pidi nende jutu järgi püha puhul ilge soodukas olema. Tuk-tuki juht sõidutas meid lubatud kohtadesse ja ka mõnda kallisse suveniiripoodi, kust talle meie sinna vedamise eest tasuks mingeid bensiinikuponge anti. Viimaks viidi meid Wat Benchamabophit (Marble Temple) juurde, kus toimusid vist mingid matused. Igatahes oli seal suurtes kogustes pärgasid ja musta riietatud inimesed. Jalutasime-pildistasime seal natuke ja kui välja jalutasime, märkasime oma üllatuseks, et tuk-tuki juhte ei paista enam kuskil. 2 x 20 bahti jäigi neil saamata, ju siis piisas neile bensiinikupongidest. Või siis tuli mõni rahakas turist, kellelt kopsakama summa välja petta sai.

Tuk-tukkidest ilma, otsustasime hotelli tagasi jalutada. Koht, kus päeval einestasime, oli just sulgemas, niiet õhtuks sõime burgereid KFCs. Šoppasime ka natuke 7elevenis (peamiselt ostsime juua) ja siis suundusimegi oma hotelli.

Mind, Nikolaid, Raunot ja Heikit valdas suur soov internetti kasutada. Kuna aga hotellis küsiti selle eest Tai kohta hingehinda (200 bahti tunni eest), tuli seda otsida kuskilt linnas. Kell oli umbes 21:30, kui me uuesti hotelli selja taha jätsime ja tuk-tukiga interneti otsingutele sõitsime. Ta tiirutas ca 5-10 minutit linna peal ja viimaks pidin ise paluma tal kinni pidada, kui internetipunkti silmasin. Ega ta tegelikult eriti ise ei teadnud, kust selliseid võib. Ütles veel, et kui tahame tagasi hotelli minna, siis peame ühe lähedal asuva maja juurest vasakule pöörama ja sealt on hotell 5 minuti kaugusel. (Ja tema s6itis siia kauem kui 5 minutit!??!?!?!?) Tasu ta ise nimetada ei tahtud, vaid lubas meil ise valida. Kui ma 20 bahti nimetasin, tegi ta suuri silmi ning ohhetas ja ahhetas, et ta sõitis ju nii suure ringi. Vähemalt 50, oli tema pakkumine. Heiki puistas talle 20 bahti ja sellega oli jutul lõpp.

Internetipunktis maksis tund 25 bahti. Mõistlik hind. Istusime seal tunnikese ja siis jalutasime hotelli juurde, kulus ca 10 minutit. Tee peal ostsime veel natuke šokolaadi ja muud maiust, oma viimaste tai müntide eest. Kohe hotelli ees oli täika, kust Heiki ja Nikolai omale ka mõne särgi suveniiriks kaasa ostsid.

Unejutu asemel ajasime mina ja Mart oma eelnevalt ostetud Tai õlledele päkad silma ja mekkisime neid natuke. Kui silmad oleks kinni seotud, siis oleks ilmselt Eesti toodangust eristamisega suuri raskusi. Niiet ei midagi head.

Magama saime ca keskööl. Tõusta tuli juba 5:00, kuna 5:30 ootas meid mikrobuss, et uuesti lennujaama sõita.

(Kaarel)

Tallinn - Copenhagen - Bangkok

Et k6ik ausalt ära rääkida, pean alustama lendudest.

Meie piloot Tallinnast Copenhagenisse oli Juri Gagarin. Ilma naljata. Lend ise möödus suuremate vahejuhtumisteta ja pisut enne ettenähtud aega olimegi juba Taanis.

Ka Tai lennule pääsesime kenasti. Heiki ja Krips pandi 61. ritta ja mina koos Nikolai ja Raunoga istusin 49. reas, Mart Kairiga meie ees, 48. reas. Kõige toredam on muidugi see, et meil oli kamba peale suisa kolm aknaäärset kohta, üks neist minul! :P
Tai lend oli nii pikk, et kõige meelespidamiseks tegin isegi natuke märkmeid (loomulikult unustasin need hotelli ja kirjutan praegu ikkagi oma mälule toetudes). Esimesena oli seal vist kirjas see, et õhtusöök oli meiesuguste jaoks harjumatult vürtsikas. Esimene suutäis pani küll suu õhkama ja käed kotist vett otsima, kui aga hiljem riisi ja vürtsikat kastet ühes süüa, siis polnud asi sugugi nii hull. Kokkuvõttes oli õhtusöök väga maitsev ja kõhu sai meeldivalt täis. Väikeseks erandiks oli Kairi, kellel oli kergeid terviseprobleeme, mis aga lahenesid kiiresti. Nalja sai veel sellega, kui me Nikolaiga otsustasime kohaliku õllega tutvust teha. Esiteks, loomulikult anti meile Heinekeni ja mitte sugugi midagi kohalikku, ja teiseks oli stjuardessil probleeme meie vanuse uskumisega. Nikolai sai talle isegi passi näidata.
Nagu pikkadel lendudel kombeks, sai käetoest kõrvaklappidega erinevaid kanaleid kuulata, nende hulgas üks vägagi hea jazzi kanal, mida me Raunoga suure naudinguga kuulasime. Ka televiisori heli tuli samast august. Televiisor ise näitas väga erineva sisuga asju. Esimesed tund-kaks tegeldi peamiselt Tai reklaamimisega. Järgmiseks näidati mingit saadet, kus üks naine sinivaaladega hullas ning pärast seda algas SUPERNANNY! Samal ajal kui hyper-super-mega-giga-lapsehoidja maailma päästis, leidsin mina aega pisut oma aknaäärse koha privileegi nautida. Ja selleks oli igati põhjust! Aknast avanes ilus vaade (ma usun, et) Kazakhstani reljeefile. Kuival ja lagedal maapinnal oli ilusti näha jõgede sänge ja nende vahel asuvaid pisikesi külasid. Tühjusele lisasid aktsenti ka peaaegu perfektsed ruudukujulised põllulapid, mis siin-seal paiknesid.
Kui maailm päästetud ja supernanny otsa sai, algas esimene kolmest filmist. Pealkiri oli... ei m2letagi enam. Mina igatahes jäin ysna kiiresti magama ja ärkasin alles siis, kui järgmine film oli juba teise poolde jõudnud. Teine film oli igatahes Disturbia. Väga hirmus film ühest sarimõrvarist ja noortest, kes oma elusid ohtu seades teda paljastada püüavad. Mõned pingelised hetked, natuke välku ja pauku ja paha mees oligi surnud ning teleri ette olid oodatud kõik lapsed. Algas mingi multikas. Mina olin igatahes seks ajaks väärtuslikud 2-3 tundi uneaega omastanud.
Varsti oligi sõita veel 2 tundi ja seega aeg hommikusöögiks. Hommikul midagi vürtsikat ei pakutud. Munapuder ja seened ning jogurt suutäie puuviljadega.
Ja olimegi märkamatult Bangkokis.

Kiire passikontroll ja pagasit koguma.
Ega siis Heiki seegi kord asjata kaasas pole. Loomulikult tema kotte ei tulnud ja nendega ühes jäi kadunuks ka üks Nikolai kott. Nende asukoht on seni teadmata.
Mina läksin meie taksojuhti otsima, et ta meid ikka ära jõuaks oodata. Ootesaalis seisis umbes sada inimest, kes kõik kedagi nimesildiga ootasid. Üks neist ka teiste hulgas meid, sildiga "MART ABEL". Kui kogu võistkond oli koos tema juurde jõudnud, palus ta meil 5 minutit oodata. 15-20 minuti pärast hakkasime liikuma ja sõitsime hotelli.
Lennujaamast saime liikuma ca 2 tundi p2rast lennuki saabumist. Esimesed sammud lennujaamast välja ja... KUUMUS JA NIISKUS! Kell on pool kaheksa hommikul ja ikkagi on õhk konstantselt palav ja lämbe.

(Kaarel)

Tallinna lennujaam

Kogu võistkond on end edukalt tšekkinninud ja ka turvavärav on seljataga.
Just anti valjuhääldis teada, et võime Copenhageni lennuki peale minna. Niiet sinna me nüüd suundumegi.

LET THE SHOW BEGIN!
(Kaarel)