Esimene võistluspäev

Vabandan, et pole vahepeal kroonikaid kirjutanud. Aga see on üks väga aeganõudev töö. Hiljem. Ausõna.

Aga nüüd lühikokkuvõte esimesest võistluspäevast.

Vietnam ei mängi kahjuks aumeeste mängu. Nimelt pidasid nad vajalikuks meid oma suurima konkurendi näol saboteerida.
Eilne avatseremoonia oli küll surmigav, pikkade sisutühjade ja täiesti identsete kõnedega, aga selle suutsime me täies koosseisus üle elada. See polnud aga nende ainus salasepitsus. Kui Kripsiga tuppa astusime, oma konditsioneeriga (!!!) tuppa, siis oli seal 32 kraadi sooja. Oooojeeeeeeeee!!! Koristaja oli vahepeal akna lahti teinud. Panin akna kinni, lülitasin konditsioneeri puldist täie võimsuse peale ja jäime heas usus aluspesus voodi peale magama.
Mina ärkasin korraks öösel üles, veendusin, et endiselt on toas 32 kraadi kuuma ja jäin uuesti samamoodi magama.
Hommikul aga selgus, et Krips oli öö otsa kõhulahtisusega võidelnud ja võidu saavutas ta alles 2 paiku. Niiet tema magas ca 4 tundi. Lisaks sellele selgus hommikul, et konditsioneer oli elektrikilbist välja lülitatud ja puldile see ei reageerinud. Hommikul oli toas endiselt 32 kraadi sooja. Tuju oli rikutud!
Aga ka sellega vietnamlased veel meievastase tegevusega ei piirdunud. Krips hakkas end kohviga turgutama, kuid see olla puhas solk olnud. Tundus juba, et üks liige on edukalt rajalt maha võetud, kuid õnneks olid kolumbialased avamisel šokolaadis kohviube loopinud. Need aitasid Kripsi siiski jalule. Siinkohal tahaksimegi kollektiivselt Kolumbiat tänada! AITÄH!
Meie Kripsiga polnud aga ainsad, keda saboteeriti. Nikolai ei saanud ka 3 tundi und ja lõpuks käis isegi arst kohal. Kuulsin, et tema rahutu öö rikkus ka Rauno ja Heiki magamist.
Kairi oli küll peruulase kaitsva tiiva all, kuid tema tuba suudeti nii külmaks ajada, et ta öösel oma kurgule liiga tegi.

Lühidalt kokkuvõttes, kogu meie tiimi suudeti edukalt saboteerida!

Võistlusest ma hetkel ei kirjuta.

Hotelli naastes leidsime, et ka meie homne võistluspäev on vietnamlastel plaanis ära rikkuda. Meie toas oli taas aken lahti ja toas 32 kraadi sooja. Me panime hommikul aknalingi peale isegi kirja "Do not disturb", teine aken oli ikkagi lahti tehtud. Seda ma tegelikult kartsingi.
Niisiis oli aeg kitule minna meie ainsa vietnami sõbra juurde. Huyeni juurde. Õnneks saime ta juba lõunalauas kätte ja ta lubas koristajatega rääkida.
Topelt ei kärise. Niiet otsustasime Kripsiga ka ühe rahvusvahelise sildi (tegelikult kolm) välja panna. "DO NOT OPEN!" Kuna meil teipi polnud, siis küsisime ka seda Huyeni käest. Ta arvas (õigustatult), et äkki koristaja ei saa sellest aru ja kirjutas viisakalt vietnami keeles umbes sama palve. Kuna me tahtsime ka teise akna peale samasugust panna, siis tuli teine veel kirjutada. Ma proovisin siis oma kätt vietnamikeelse teksti kirjutamisel. Huyeni sõnul tuli välja väga hästi. Paremini kui temal. :D Õnneks on neil ka enam-vähem ladina tähestik. Loodame, et need täidavad oma eesmärki.

Huyen küsis meilt siis ka mõnda eestikeelset väljendit. Esimesena huvitas teda kohe "Ma armastan sind", aga ka "Tere päevast", "Tere hommikust" jmt. Kirjutasin need talle oma perfektse käekirjaga üles ja õpetasime ka hääldama. Kuna õppejõud olid väga head, siis olid ka õpitulemused tasemel.
Kui Huyenil eesti keel suus oli, oli aeg meile vietnami oma selgeks teha. See pole sugugi nii lihtne. Sest erinevalt labaselt lihtsast eesti keelest, on neil oluline rääkija ja räägitava vanus, sugu jmt. Juba lihtsal lausel "Ma armastan sind" on hulgaliselt erinevaid variante. Vietnami keel pole veel lääne liberaalsusega harjunud ja kui ma küsisin, kuidas mehed omavahel teineteisele armastust avaldavad, siis Huyen esiteks itsitas natuke, siis mõtles ja ütles, et üks neist peab siis naise rolli kandma.

Õhtu sisustasime oma debüüdiga basseinis ja võrkpalliplatsil. Homme on ju ometigi võrkpallis IMO turniir. Plaanime sealt hulganiselt medaleid tuua. Basseini eest küsitakse 12 kilodongi. Tavataks peaks täiskasvanutele 10 olema, aga meie oleme ju erilised -- rikkad lääneturistid. Bassein oli iseenesest mõnus. Vesi oli soe ja samas mitte liiga palav. Ujumiseks seal küll eriti ruumi pole, aga niisama vedeleda saab. Basseinis sai ka esimest korda kogeda seda, et Vietnamis võib õues jahegi olla. Märja kehaga tuule käes. Kahjuks hakkas kell juba 6 saama ja siin loojub päike kuskil 6-7 paiku. Niiet eriti kaua ma seal sulistada ja peesitada ei saanud. Aga mõnna-mõnna oli sellegi poolest.

Nüüd aga varakult magama ja homme uue hooga ülesannete kallale. Soovin meile edu!

(Kaarel)