Bangkok

Niisiis, kuumus ja niiskus.

Lennujaamast viis meid mikrobuss hotelli. Nii kurb kui see ka poleks, hakkasid bussi aknast esimesena silma hiiglaslikud reklaamid, HIIGLASLIKUD! Kõige suuremad on ehk ca 3 hariliku elumaja suurused. (!!!) Meenub Bradbury "Fahrenheit 451". Veel jäävad lennujaama ja hotelli vahel silma palmid, arvukad kõrghooned, massiivsed kiirteed ja meeletu kontrast agulite ja läänelike pilvelõhkujate vahel.

Hotelli jõudes saime taaskord kinnitust, et Eestis ja Tais on erineva pikkusega minutid. Meil oli kolm tuba: Kairile ühene ja meile kaks kolmest. Reseptsionist ütles, et Kairi tuba on ainsana valmis ning teistega läheb vastavalt 10 ja 30 minutit. Kairi toa number oli 133 ja seega tuli liftiga sõita 13. korrusele. Millegipärast ei osanud me veel sellest oma ebaõnne välja lugeda. Toa uks oli lahti ja seal asjatasid veel rõõmsalt koristajad. Toaga läks paar minutit ja me astusime seitsmekesi sinna sisse. Meie oma tubadesse saime alles 10 paiku.

Kuna tube oodates olime me juba pea kõik Kairi toa põrandale magama jäänud, tuli ka otsus 5 tundi magada ja siis Bangkokiga tutvuma minna lihtsalt. Mina ärkasin tegelikult juba natuke pärast 14st ja sellega oli ka kogu meie tuba - mina, Mart ja Krips - ärkvel. Käisime ka Nikolai, Rauno ja Heiki toa uksele koputamas, aga nemad olid ilmselt sügavas unes, sest kui ma mõned minutid pärast 15 nende uksele paar korda tugevasti koputasin, olid kõik väga unise näoga.
Hotellist minema saime ca 15:25. Ilm oli väljas seks ajaks juba üsna sombune ja tibutas õrna uduvihma. Olime jõudnud umbes 5-10 minutit jalutada, kui vihm tugevaks läks ja meid ühte suurde kaubanduskeskusse surus. Seal otsustasime ka oma lõuna pidada. 50 bahti eest sai kõhu korralikult täis süüa. Mina ees ja teised järgi võtsime hea usus midagi "Pork Soup with Noodles" nimelist. Paraku maitsesid need porgipallid rohkem vahtplasti kui sealiha moodi. Nuudlid ja puljong olid aga head, niiet nälg sai sellegi poolest pühitud.

Kõht täis ja ilm ilus. Leidsime, et on õige aeg vaatamisväärsuste poole liikuma hakata. Mõeldud tehtud ja sammud olidki seatud piki üht suuremat tänavat. Tee peal soovisid lahked ärikad meile korduvalt transporti. On ju valge turist, kes jalgsi käib midagi täiesti utoopilist. Me suutsime nende ahvatlevatele pakkumistele siiski esialgu ära öelda ja liikusime raudse kindlusega oma eesmärgi poole. ühtäkki aga märkas Mart mingit templit paremat kätt, kaardil seda küll ei olnud, aga otsustasime sinna ikkagi sisse kiigata. Teed ületada püüdes takistas meid üks mundris ohvitser ja ütles "Wait a moment, please.".
(Huvitav, kui kaua tai moment kestab?)
Enivei, seal me siis seisime ja ootasime, et mis juhtuma hakkab. Varsti tuhises meist mööda rodu uhkeid autosid ja kogu pull. Pärimise peale kostis mundris mees, et tai kunn oli meid just oma kohalolekuga õnnistanud.

Jalutasime edasi ja plaanisime esimesena minna imetlema midagi nimega Golden Mount. Paraku püüdis meid tee peal üks tailane ja ütles, et see on tänaseks juba suletud. Ta rääkis pikalt, et täna on suur Buddha püha ja selle puhul on tasuta avatud Bid Standing Buddha ja Lucky Buddha. Samuti suutis tema moosida meid tuk-tukke kasutama. 7 inimese peale võtsime 2 tuk-tukki, kumbki tunniks 20 bahti eest. Ka see pidi nende jutu järgi püha puhul ilge soodukas olema. Tuk-tuki juht sõidutas meid lubatud kohtadesse ja ka mõnda kallisse suveniiripoodi, kust talle meie sinna vedamise eest tasuks mingeid bensiinikuponge anti. Viimaks viidi meid Wat Benchamabophit (Marble Temple) juurde, kus toimusid vist mingid matused. Igatahes oli seal suurtes kogustes pärgasid ja musta riietatud inimesed. Jalutasime-pildistasime seal natuke ja kui välja jalutasime, märkasime oma üllatuseks, et tuk-tuki juhte ei paista enam kuskil. 2 x 20 bahti jäigi neil saamata, ju siis piisas neile bensiinikupongidest. Või siis tuli mõni rahakas turist, kellelt kopsakama summa välja petta sai.

Tuk-tukkidest ilma, otsustasime hotelli tagasi jalutada. Koht, kus päeval einestasime, oli just sulgemas, niiet õhtuks sõime burgereid KFCs. Šoppasime ka natuke 7elevenis (peamiselt ostsime juua) ja siis suundusimegi oma hotelli.

Mind, Nikolaid, Raunot ja Heikit valdas suur soov internetti kasutada. Kuna aga hotellis küsiti selle eest Tai kohta hingehinda (200 bahti tunni eest), tuli seda otsida kuskilt linnas. Kell oli umbes 21:30, kui me uuesti hotelli selja taha jätsime ja tuk-tukiga interneti otsingutele sõitsime. Ta tiirutas ca 5-10 minutit linna peal ja viimaks pidin ise paluma tal kinni pidada, kui internetipunkti silmasin. Ega ta tegelikult eriti ise ei teadnud, kust selliseid võib. Ütles veel, et kui tahame tagasi hotelli minna, siis peame ühe lähedal asuva maja juurest vasakule pöörama ja sealt on hotell 5 minuti kaugusel. (Ja tema s6itis siia kauem kui 5 minutit!??!?!?!?) Tasu ta ise nimetada ei tahtud, vaid lubas meil ise valida. Kui ma 20 bahti nimetasin, tegi ta suuri silmi ning ohhetas ja ahhetas, et ta sõitis ju nii suure ringi. Vähemalt 50, oli tema pakkumine. Heiki puistas talle 20 bahti ja sellega oli jutul lõpp.

Internetipunktis maksis tund 25 bahti. Mõistlik hind. Istusime seal tunnikese ja siis jalutasime hotelli juurde, kulus ca 10 minutit. Tee peal ostsime veel natuke šokolaadi ja muud maiust, oma viimaste tai müntide eest. Kohe hotelli ees oli täika, kust Heiki ja Nikolai omale ka mõne särgi suveniiriks kaasa ostsid.

Unejutu asemel ajasime mina ja Mart oma eelnevalt ostetud Tai õlledele päkad silma ja mekkisime neid natuke. Kui silmad oleks kinni seotud, siis oleks ilmselt Eesti toodangust eristamisega suuri raskusi. Niiet ei midagi head.

Magama saime ca keskööl. Tõusta tuli juba 5:00, kuna 5:30 ootas meid mikrobuss, et uuesti lennujaama sõita.

(Kaarel)