Tallinn - Copenhagen - Bangkok

Et k6ik ausalt ära rääkida, pean alustama lendudest.

Meie piloot Tallinnast Copenhagenisse oli Juri Gagarin. Ilma naljata. Lend ise möödus suuremate vahejuhtumisteta ja pisut enne ettenähtud aega olimegi juba Taanis.

Ka Tai lennule pääsesime kenasti. Heiki ja Krips pandi 61. ritta ja mina koos Nikolai ja Raunoga istusin 49. reas, Mart Kairiga meie ees, 48. reas. Kõige toredam on muidugi see, et meil oli kamba peale suisa kolm aknaäärset kohta, üks neist minul! :P
Tai lend oli nii pikk, et kõige meelespidamiseks tegin isegi natuke märkmeid (loomulikult unustasin need hotelli ja kirjutan praegu ikkagi oma mälule toetudes). Esimesena oli seal vist kirjas see, et õhtusöök oli meiesuguste jaoks harjumatult vürtsikas. Esimene suutäis pani küll suu õhkama ja käed kotist vett otsima, kui aga hiljem riisi ja vürtsikat kastet ühes süüa, siis polnud asi sugugi nii hull. Kokkuvõttes oli õhtusöök väga maitsev ja kõhu sai meeldivalt täis. Väikeseks erandiks oli Kairi, kellel oli kergeid terviseprobleeme, mis aga lahenesid kiiresti. Nalja sai veel sellega, kui me Nikolaiga otsustasime kohaliku õllega tutvust teha. Esiteks, loomulikult anti meile Heinekeni ja mitte sugugi midagi kohalikku, ja teiseks oli stjuardessil probleeme meie vanuse uskumisega. Nikolai sai talle isegi passi näidata.
Nagu pikkadel lendudel kombeks, sai käetoest kõrvaklappidega erinevaid kanaleid kuulata, nende hulgas üks vägagi hea jazzi kanal, mida me Raunoga suure naudinguga kuulasime. Ka televiisori heli tuli samast august. Televiisor ise näitas väga erineva sisuga asju. Esimesed tund-kaks tegeldi peamiselt Tai reklaamimisega. Järgmiseks näidati mingit saadet, kus üks naine sinivaaladega hullas ning pärast seda algas SUPERNANNY! Samal ajal kui hyper-super-mega-giga-lapsehoidja maailma päästis, leidsin mina aega pisut oma aknaäärse koha privileegi nautida. Ja selleks oli igati põhjust! Aknast avanes ilus vaade (ma usun, et) Kazakhstani reljeefile. Kuival ja lagedal maapinnal oli ilusti näha jõgede sänge ja nende vahel asuvaid pisikesi külasid. Tühjusele lisasid aktsenti ka peaaegu perfektsed ruudukujulised põllulapid, mis siin-seal paiknesid.
Kui maailm päästetud ja supernanny otsa sai, algas esimene kolmest filmist. Pealkiri oli... ei m2letagi enam. Mina igatahes jäin ysna kiiresti magama ja ärkasin alles siis, kui järgmine film oli juba teise poolde jõudnud. Teine film oli igatahes Disturbia. Väga hirmus film ühest sarimõrvarist ja noortest, kes oma elusid ohtu seades teda paljastada püüavad. Mõned pingelised hetked, natuke välku ja pauku ja paha mees oligi surnud ning teleri ette olid oodatud kõik lapsed. Algas mingi multikas. Mina olin igatahes seks ajaks väärtuslikud 2-3 tundi uneaega omastanud.
Varsti oligi sõita veel 2 tundi ja seega aeg hommikusöögiks. Hommikul midagi vürtsikat ei pakutud. Munapuder ja seened ning jogurt suutäie puuviljadega.
Ja olimegi märkamatult Bangkokis.

Kiire passikontroll ja pagasit koguma.
Ega siis Heiki seegi kord asjata kaasas pole. Loomulikult tema kotte ei tulnud ja nendega ühes jäi kadunuks ka üks Nikolai kott. Nende asukoht on seni teadmata.
Mina läksin meie taksojuhti otsima, et ta meid ikka ära jõuaks oodata. Ootesaalis seisis umbes sada inimest, kes kõik kedagi nimesildiga ootasid. Üks neist ka teiste hulgas meid, sildiga "MART ABEL". Kui kogu võistkond oli koos tema juurde jõudnud, palus ta meil 5 minutit oodata. 15-20 minuti pärast hakkasime liikuma ja sõitsime hotelli.
Lennujaamast saime liikuma ca 2 tundi p2rast lennuki saabumist. Esimesed sammud lennujaamast välja ja... KUUMUS JA NIISKUS! Kell on pool kaheksa hommikul ja ikkagi on õhk konstantselt palav ja lämbe.

(Kaarel)