Hanoi, Arrival Day

Ahjaa, unustasin eelmises postis mainida, et kogu kadunud pagasi saime täies koosseisus tagasi juba Tais.

Nii, nüüd siis Hanoi juurde.

Lend oli nii lühike, et selle jooksul ei jõudnud midagi erilist juhtuda. Ainus mälestus sellest on ebamugavalt kitsad istmevahed. Minu jalad sinna igatahes mugavalt ära ei mahtunud.

Hanoi lennujaamas tervitasid meid pärast passikontrolli juba helesiniste lipukestega IMO korraldajad. Mart rääkis hiljem, et teda olla passikontrollis pikalt peedistatud, kuna tal on passis habemega pilt. Olla lastud allkiri kirjutada ja siis võrreldi seda hoolega.
Edasi kogusime oma pagasi. Pagas oli seekord peaaegu täies koosseisus. Puudu oli ainult Mardi kohvri ratas, mille kohta ta ka kaebuse esitas. Meie suundusime edasi lennujaama avalikesse ruumidesse, kus ootas meid juba meie giid Vu Thi Thanh Huyen. Sõpradele lihtsalt Huyen.

Pisut ootamist lennujaamas ja siis astusime välja Vietnami igapäevasesse kliimasse. Temperatuur olla ca +38 olnud. Õhuniiskus oli aga võrreldes Bangkokiga palju parem ning seetõttu on ka kuumust oluliselt lihtsam taluda. Päiksekäes me kaua ei olnud, astusime bussi, kuhu kogunesid veel kaks või kolm tiimi ja asusime teele hotellide suunas.

Mardi panime maha enne meid Tày Hò hotellis ja ise jätkasime sõitu La Thanh hotelli. Tee peal tegi Huyen ettepaneku meil talle üks eesti laul esitada. Millegipärast oli Heikil laulupeo laulik kaasas, sealt esitasimegi Kripsi juhtimisel "Isamaa ilu hoieldes" esimesed kaks salmi. Pärast meie säravat esinemist oli bussis kuulda, kuidas ka teised giidid oma tiimi laulma üritasid panna. Me jäime siiski ainsateks julgeteks.

Hotelli jõudes võisime rõõmustada. Hotell on ilus ja siin on olemas ka bassein ning mõned sportimisvõimalused. Nikolai ja Heiki kurvastuseks puudub nii jalka- kui ka kossuplats. On olemas võrkpalliplats, kuid see on asfaltkattega. Lisaks saab mängida malet, sulgpalli ja lauatennist.

Kairi pandi ühte tuppa ühe peruu neiuga, mina elan koos Kripsiga ja naabrid on Nikolai, Heiki ja Rauno.
Meie toas on huvitaval kombel 4 voodit. Vannitoas on siiski manti ainult kahele matsile. Tuba ise on elamiseks igati mõnus. Seinal on konditsioneer, mis hoiab toas nii 26-30 kraadi, olenevalt sellest, kui tihedalt ust paotada. Ka televiisor on meil täitsa olemas, mis näitab isegi ingliskeelseid kanaleid (eile õhtul vaatasime unejutuks F1 kordust). Televiisori pult vajab ainult pisut kavalust, sest nupud on hirmus jonnakat ja teevad pealekirjutatule täpselt vastupidist.
Ruumi on toas mõnusalt palju, niiet ilmselt saab mõnel õhtul pärast võistlust ka pisikese prazniku või fiesta või paarti maha pidada.

Asjad toas, oli aeg lõunaks. Kuna me jõudsime lõunale natuke hilja, siis oli valik algsega võrreldes natuke kahanenud. Mina valisin omale riisi ja mingid lihatükid. Joogiks oli passion juice, mis maitses küll rohkem riisikeeduveena, aga oli siiski üsna joodav. Relvadeks haarasin esialgu nii pulgad kui ka noa-kahvli. Nuga ja kahvlit läks siiski tarvis ainult liha lõikamiseks, söömiseks kasutasin pulki. Õnneks või kahjuks olen ma seni ainus eesti imokas, kes pulki ka järjepidevalt kasutab.

Pärast lõunat oli meil Nikolaiga loomulik soov linna minna. Natuke raha vahetada (donge Eestis ei vahetata) ja muidu linna näha. Giid mainis aga juba varakult, et üksi linnas käimine on keelatud. Sloveenias oli ka, aga see oli rohkem formaalsus ja mõeldud neile võistkondadele, kus on eluvõõrad lapsed, kes üksi linnas ära kaoks. Seega seda keeldu me esialgu väga tõsiselt ei võtnud. Ostsime kaardi hinnaga 1 dollar (ilgelt kirves!!!) ja oleksimegi juba teele asunud, aga siis tuli giid ja hakkas meile IMO manti jagama. Särgid ja kotid ja kaelakaardid ja igast muud pahna.
Kui me talle oma linnakülastusideest rääkisime, oli ta sellele kategooriliselt vastu. Pärast natukest veenmist rääkis inimestega, helistas ja orgunnis, aga sai ikkagi eitava vastuse.
Meie veensime muidugi edasi ja ta oli juba peaaegu nõus meiega koos linna tulema, aga siis selgus, et hotelli väljapääsu valvab kaks-kolm valvurit ning üks Vietnamile ustav politseinik.
Esimene reaktsioon: WTF?!?!?!?
Hotell ise koosneb paarist majast ja platsidest, mis kõik on aiaga piiratud. Ja mitte lihtsalt aiaga, okastraat on samuti üleval ääres. Tegime Nikolaiga natuke luuret ja selgus, et kõik võimalikud aknad, kust välja saaks pugeda, on trellidega kinni.
Vietnamlased on hästi valmistunud.
Reaktsioon pärast natukest järelemõtlemist: VANGLA!

(To be continued...)

(Kaarel)