Üldiselt, Huyeni väide, et kava on vale ja tegelikult toimub kõik tund aega varem, oli pehmelt öeldes ekslik. (Huyen ja aeg on üleüldse omaette teema, millest pajatamiseks mul selles blogis eriti viitsi pole) Ühesõnaga oleksime kõik võinud südamerahus veel magada, nagu me inimtühja söökla järgi aru saime. Aga nii kiiresti polnud enam magamisel mõtet, leidsime, et magame bussis. Tutkit brat.
Esiteks, Hanoi liiklus. Midagi stiilis: tuuuutpiiippibibibipiiiiiii(tröööööööt)iiiiiiptuuuuuuuuut (korrata seitsesada korda samaaegselt ja pidevalt, 24/7) Muidugi lisandus tollele muusikale ka omaenda bussi jäme bass, mis oli ikka päris kõva heliline relv. Aga see pole veel kõik.
Sest kui helistate kohe, saate ka endale bussigiidi, kes kutsub bussi üles mitte olema pidurid ja laulma ja tantsima ja muidu lärmama, kui igav peaks hakkama. Mind manipuleeriti ka laulma, aga mina laulsin rahulikult ja eestlaslikult, ikka aeglaselt ja puha.... Aga giid ise oli ikka ka väga lärmakas. Muidugi, puertoriiklased teevad talle ikka pika puuga ära. Mul on nendest helinäidis olemas, aga ma ei tea, kuidas seda siia bloggerisse toppida. Sõnad ei suuda seda kirjeldada.
Igatahes, magamisest ei tulnud midagi välja, vähemalt mul mitte. Seda, mis teised tol ajal tegid, ma ei tea, mina isiklikult vahtisin klaasistunud pilguga aknast välja.
Jõudsime pärale. Läksime bussist välja, ootasime natuke, et kõik saaks kokku, kes kokku saama pidid. Siis näidati meile üht taladel seisvat maja, kus Ho Chi Minh oli kas elanud, surnud,
sündinud, korra kempsus käinud, oma varju sellele korra heitnud, seda kusagil maininud või midagi igatahes HCM-iga seoses, ma päris täpselt ei saanudki aru, mis värk temaga oli. Aga sees käisin küll ja pilti tegin läbi turistide(loe:imokate)hordi ka.Siis läksime seda vaatama, mida me vaatama minema pidime. Ma ei tea täpselt, kuidas seda nimetada, kuid arvan, et looduspark läheb umbes õigesse kanti. Üsna kena koht õigupoolest, asjad ja olendid, keda seal kaeda sai:
*loomad puurides. Suht õnnetu vaatepilt oli, natuke piinlik ka. Õnneks oli neid vist ka umbes maksimaalselt kolm tükki.
*ahvid. Varastavad hoiatuste järgi kaameraid, kui saavad. Söövad banaane, kui saavad. Minult nad midagi ei saanud. Vähemalt oma teada.
*hirved. Panid umbe vabalt ringi, inimest absoluutselt ei kartnud. Kõnnid mööda ja silitad, põmst.
*kas mingid suured liblikad või väikesed linnud, musta värvi. Võimalik, et koolibrid. Tegid lennates sellist madalat heli. Natuke hirmutavad.
*lootoslilled. Jalaga segada. Päris omapärase lõhnaga.
*kaunikujulised purskkaevud
*siniste potikildudega kaunistet kõnnitee
*džunglimaastik. Nägi üsna taltsas välja.
Ja ega seal eriti muud kaeda polnudki. Seega, läksime oma lõunasööki kätte saama, saime ka, vett paraku mitte. Muuhulgas rääkisime ka sellest, kuidas Huyen ujuma õpetada - Nikolai soostus õpetama, aga Huyen oli natuke vastu. (in ten years time...maybe - Huyeni stampvastus igasugustele kahtlastele tegevustele)
Igastahes, lõime need kaks tundi seal palavas siis surnuks ja suundusime siis bussi peale. Pooleteisetunnipikkusest bussisõidust ma ei pajata, aga igatahes selle lõpus jõudsime pärale ühte siidilinnakusse - seal töötas siidivabrik ja ainult siidipoed seal olidki. Suht lahe koht, aega jäi väheks ja raha liiga palju üle. Seal saime ka esimest korda tingida. (vähemalt mina sain). Ühe särgi tingisin näiteks kaheksa dollari pealt kuue peale. Harjutamise asi, ilmselt. Aga tegelikult oli seal päris palju toredat väga mõistliku hinnaga, kahju kohe, et rohkem ei ostnud. Aga igatahes, pärast seda sõitsime koju, ja sellest, mis kodus juhtus, hetkel veel ei mäleta. Võimalik, et liidrid tulid külla, võimalik, et mängisime võrkpalli, võimalik, et vajusime lihtsalt ära. Ei mäleta. Aga noh, sündmused on nagu või, need saab ühtlaselt päevade peale laiali määrida, nii et ma panengi neid pisemaid sündmusi kuhu juhtub.
(Toomas)
No comments:
Post a Comment